Abipolitseiniku töö juures köidab mind kõige rohkem see, et saan vägivaldsesse käitumisse sekkuda ja olukorda kohe muuta, ütleb Datafoxi teenuste juht Krislin Kripašov, kes pälvis 10-aastase teenistuse eest Politsei- ja Piirivalveameti teenetemärgi.

 

„Ega ma täpselt ei teagi, miks ma selle teenetemärgi sain, võibolla seepärast, et olen juba 10 aastat vabatahtlik olnud, kuid panustan abipolitseinikuna endiselt üsna palju töötunde erinevates valdkondades,“ mõtiskleb Krislin. „Eriti tihe oli esimese koroonalainega kehtestatud eriolukorra ajal, kui põhimõtteliselt iga tööpäeva järel Datafoxis läksin alates 18st kuni kella 2ni öösel patrulli, et piirangutest kinnipidamist kontrollida.“

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Illegaalsed immigrandid ja eksinud seenelised

Aastas koguneb Krislinil abipolitseinikuna töötunde 500-600 ning 12-tunniseid vahetusi teeb ta peamiselt korrakaitse patrullides väljakutsetele reageerides, piirivalvepatrullidega sadamates laevu kontrollides, koerapatrullidega metsast eksinuid otsides või teedel ja tänavatel liiklusjärelevalvekeskust abistades. Töö sadamas seisneb suuremas osas kaubalaevade, meeskonna, logiraamatu ja kaupade kontrollis, ent selle käigus on ta tehnoruumidest avastanud ka „laevajäneseid“, kes püüdsid Afganistanist ja teistest selle piirkonna riikidest Euroopasse pääseda.

 

„Tegelikult on mul neist inimestest väga kahju, sest neile on lubatud pudrumägesid ja piimajõgesid kokku, et saavad sõja jalust minema, aga ega keegi neid siin ju avasüli ei oota,“ lausub Krislin. „Olukord Valgevene-Leedu piiril on umbes selline, et Valgevene poolt sunnitakse sisserändajaid relvad kuklas lahkuma, teiselt poolt aga takistatakse relvadega tulemast.“

 

Kuna Krislin on ise labradori ja taksikoera õnnelik omanik, siis meeldib talle väga käia koerapatrullides kadunud inimesi otsimas. Seal käib töö nii, et koerajuht juhib koera, tema aga kõrval jälgib ja orienteerub maastikul. Sageli tuuakse need marjulised ja seenelised metsast välja helikopteriga, kui patrull on nende asukoha umbkaudu kindlaks teinud – eksinu kuuleb näiteks koera haukumist või politseiauto sireeni. „Sellised inimesed on sageli šokis ja väga väsinud ning võivad asuda kohas, kust nad ei oska tagasi tulla, nii et pole mõtet neid selleks sundida, et tulge nüüd ise välja,“ räägib Krislin. „Kopter on otsimisoperatsioonidel sageli juba niikuinii õhus ning otsib inimesi soojuskaameraga.“

 

Metsa eksinu, kes oleks võinud jääda ellu

Tihti on metsa eksinud vanemad inimesed ning mõnikord ka vaimsete häiretega, kes võivad kodu lähedale jalutama minnes välja jõuda hoopis valla teise otsa. Selline olukord oli suvel Harku vallas, kus üks vanem mees leiti alles 48 tundi pärast kadumist, ehkki teda otsisid sugulased, tohutu hulk vabatahtlikke ning politseinikke ahelikes ja tehnikaga. Kuna vanahärra oli nii pikalt olnud söömata-joomata, oli ta tühermaal õnnetult kukkunud ja surma saanud.

 

„Pärast tuli välja, et ta oli sealsamas lähedal käinud öösel majade ustele koputamas ja palunud abi, aga oli räbala välimuse pärast igalt poolt minema saadetud kui asotsiaal,“ meenutab Krislin õnnetut lugu. „Olen pärast seda juhtumit ka sotsiaalmeedias kirjutanud, et kui vanem inimene öösel teie uksele koputab, siis helistage tema väljanägemisest ja jutust sõltumata vähemalt häirekeskusesse ning andke juhtunust teada, sest võibolla on just samal ajal käimas otsimisoperatsioon.“

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Krislin tahtis õppida politseinikuks

Abipolitseinikuks sattus Krislin nii, et tahtis minna Paikusel asuvasse Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledžisse politseinikuks õppima, ent tol hetkel ei olnud tal võimalik Tallinnast ära kolida. Siis kuulis ta politseinikuna töötavalt klassivennalt, et sellesse valdkonda saab panustada ka vabatahtlikuna. Tol ajal tuli aga ise politseiametnikele pinda käia, et tahad patrulli tulla. Korralikku vormi ei olnud ning politseiametnikele vabatahtlikud eriti ei meeldinud, kuna igaks vahetuseks määrati erinev inimene, ent politseitöös pead oma paarimeest tundma ja jäägitult usaldama.

 

Tänaseks on olukord tundmatuseni muutunud: reedeti ja nädalavahetuseti on patrullides rohkem abipolitseinikke kui politseiametnikke, kõigil on korralikud vormid, saapad, konkreetsele inimesele kinnitatud ametirelv ja erivahendid, patrullidesse määratakse kindlad paarilised ning abipolitseinikele korraldatakse kõikvõimalikke erialaseid koolitusi.

 

„Abipolitseiniku töö juures köidab mind kõige rohkem see, et kui näen kuskil vägivaldset käitumist, siis tean, et mul on õigus sekkuda ja olukorda kohe parandada ning seda ma kahtlemata ka teen,“ võtab Krislin kokku asja tuuma. „Hea tunne on, kui naise kallal aastaid vägivallatsenud mees viiaksegi kodunt käed raudus minema ning ohver saab sellest lõpuks vabaks. Või kui väärkoheldud laps usaldab mind ja räägib, mis temaga juhtus, nii et saadki aidata tal väärkohtlejast reaalselt vabaneda. Või pead suvel kinni mõne sügavas joobes sõidukijuhi, kelle rooliistumine võib kaasa tuua inimohvreid.  Samas saad aru, et sinu enda elul ei ole viga midagi, kui näiteks ühe vahetuse ajal patrullis puutud ridamisi kokku olukordadega, kus kedagi löödi noaga, teist tulistati, kolmanda peal kasutati gaasirelva, neljas visati rõdult alla ning viimane tüüp andis naisele ja lastele peksa. Selle taustal õpid hindama, et sul on korralik kodu, stabiilne töökoht ning hea elukaaslane, kes sind koju ootab.“

 

Vaheldus rahulikule kontoritööle

Lisaks pakub abipolitseinikuks käimine Krislinile vaheldust. „Kui ma patrullides ei käiks, hakkaks mul  kontoris jalg suurest igavusest tõmblema,“ ütleb ta. „Nüüd tean aga, et näen 12 tundi oma sõpru ja saan maailma asju arutada. Kõige sügavamad elutõed tulevad millegipärast välja maantee ääres kiirust mõõtes ning raskete väljakutsete koos lahendamine liidab inimesi, nii et olen siit palju sõpru saanud.“

 

Krislin kavatseb ka järgmised 10 aastat abipolitseinikutöösse panustada, ehkki praktika on näidanud, et pikalt vabatahtlikuna toimetanud inimesed asuvad varem või hiljem politseiametnikuna tööle. Ka teenetemärki üle andes ütles osakonna juht, et Krislin pole ikka veel politseinikuna tööle tulnud, et ta saaks lõpuks selle töö eest ka palka.

 

„Ma arvan, et kui pead seda elatise teenimiseks tegema, siis kaob võlu ära,“ leiab Krislin ise. „Loomulikult on ka praegu kohustus minna, kui oled ennast näiteks laupäeva varahommikuks patrulli kirja pannud ning kirud end voodist üles ajades selle lolluse eest maapõhja. Aga teen seda sellepärast, et mulle meeldib käia ja neid juhtumeid lahendada nii, et see ei ole mu otsene töökohustus. Pigem on see üldine kohustus riigi ja ühiskonna ees, et pean midagi tagasi andma.“

 

 

 

Loe lisaks:

Kanaliülene teenindusplatvorm Zendesk aitas Kaubamajal kiirendada kliendipöördumistele vastamist

Datafox rajas Avala ärimajja uue põlvkonna võrgu