Kas olete kunagi pidanud tõestama midagi, mida ei ole päriselt olemas? Pikaajalise kaitseväe ja kaitseliidu kogemusega Datafoxi infoturbe juht Janar Randväli soovitab Ukraina sõja valguses kõigil üle vaadata oma avalik infovoog ja hinnata, kas seda saaks moonutamise tulemusena kurjasti ära kasutada. Ainult ennast kaitstes on võimalik vältida seda, et ollakse enese teadmata osaline küberrünnetes ja väärinfo levitamisel ning kantakse ka ise lõppkokkuvõttes kahju.

Kui me teame, et midagi eksisteerib, siis esitame faktid. Kui aga oponent tahab tõestada vastupidist, on tal kasulik esitada lugu, sest seal pole üheseid fakte, mida ümber lükata. Midagi sarnast toimub praegu ka Ukrainaga, sest keeruline tõestada asju, mida ei eksisteeri.

Ukraina ümber toimuv on klassikaline infosõda – sõjaline tegevus, mille eesmärk on mõjutada infooperatsioonidega inimeste väärtushinnanguid ja mõttemaailma ning suunata uskumusi. Infosõda jaguneb laias laastus inimeste otsesel mõjutamisel põhinevaks psühholoogiliseks sõjaks (propaganda, desinformatsioon, libaoperatsioonid jne) ning tehniliste vahenditega peetavaks ja IT-süsteeme halvavaks kübersõjaks. Metoodikast ja eesmärgist lähtuvalt saab aga infosõdades eristada 7 kitsamat alamliiki, ehkki piirid nende vahel on sageli hägused.

Elektroonilise sõjaga soovitakse kontrollida kõike, mis levib raadiolainete teel: näiteks kuulatakse pealt vastase raadiosidet ja püütakse seda segada või hakatakse näiteks meie raadiokanalite sagedustel enda võimsamate saatjatega edastama omapoolset infot.

Juhtimissõda tähendab erioperatsioone, millega mõjutatakse, halvendatakse või hävitatakse vastase juhtimis- ja kontrollvõimet. Juhtimissõja näiteks on meedias levinud väited, et Ukraina president Volodõmõr Zelenski on pealinnast Kiievist lahkunud, mis ei ole vastanud tõele. 

Üks tuntumaid infosõja liike on kübersõda. See tähendab võitlust küberruumis, kus viiakse IT-vahenditega läbi rünnakuid riiklike ja tsiviilstruktuuride vastu, et häirida või halvata ühiskonna toimimist. Kübersõja näiteks on  Anonymouse häkkeritegrupi tegevus Vene meediakanalite häkkimisel ning seal ukraina muusika edastamisel.

Luurepõhise sõja eesmärgiks on koguda infot vastase tegelike kavatuste ja tegevuste kohta. Selle näiteks on USA luureinfo avaldamine Venemaa plaanide kohta Ukrainas.

Majandussõda on majandusliku eelise saavutamine kaubanduskokkulepete, piirangute või sanktsioonidega. Vahel võib olla keeruline eristada majandussõda tavapärasest välismajanduspoliitikast, kuid sanktsioonid vahendina kuuluvad alati infosõja arsenali.

Infosõda on põhimõtteliselt sama vana kui tsivilisatsioon

Infosõja ajaloolised viited ulatuvad Vana-Kreeka, Rooma impeeriumi ja Vana-Hiina aegadesse. Esimesed põhimõtted pani kirja juba 6.–5. sajandil eKr elanud Sun Tzu sõjandusalases teoses „Sõja seadused“, mille elemente kasutatakse ka tänapäeva infosõdades. Infooperatsioonid olid levinud ka Ameerika kodusõjas ja Tsaari-Venemaal, kus õpetati süstemaatiliselt välja inimesi, kes tegelesid ühiskonnas soovitud arvamuse kujundamisega.  

Meil pärineb infosõja näide 1918. aastast, kui Venemaa üritas Eesti rünnates jätte muljet nagu käiks meil siin kodusõda. Infosõja ilminguks võib lugeda ka samal aastal Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamist punaarmee vallutatud Narvas. 1944. aasta oktoobris oli Suurbritannia ajakirjandus üle ujutatud uudistest „äsja vabastatud Eestist“, mis õigustasid NSV Liidu ülemvõimu kehtestamist meie alade üle. Uuema näidetena võib ära tuua 1993. aastal toimunud autonoomiareferendumi Narvas ja Sillamäel või 2007. aasta aprillis aset leidnud pronksiöö.

Infosõda algab alati sissesöötmisega nagu kalal käies ehk hakatakse igapäevaste manipuleerivate uudistega mingi riigi kohta meelsust kujundama. Aktiveeritakse nn trollide armee, et tagada massiliste postituste ja kommentaaridega üldsuse või konkreetse huvigrupi poolehoid. Üldisemaks eesmärgiks on hägustada sõja ja rahu piir ning kehtestada oma poliitilised vaated.

Ukraina sõda infooperatsioonide valguses

Ukraina ja ka läänemaailm kajastavad praeguseid sündmusi eeskätt Ukraina edu vaates, rõhk on agressori tekitatud purustel ning ukrainlaste kaotusi elavjõus ja sõjatehnikas eriti ei näidata. Kõige selle eesmärk on hoida Ukraina inimeste motivatsiooni ja ühtsust. Seevastu Venemaa lõi Ukrainast kuvandi kui natsiriigist, kus kiusatakse taga vene ininesi. Venemaa eitas enda rahva ees üldse sõjalist kallaletungi ja pikalt ka oma sõjalisi kaotusi ning meedias näidati „ilusaid kaadreid“ okupeeritud piirkondadest. Kõige selle eesmärk on esitada ennast „vabastajana“ ning lõhkuda Ukraina ühtsust.

Loomulikult tuleb arvestada, et osasid tegevusi varjab sõjaudu ja infovaakum, kus ka meediaväljaannetel ei ole alati olla piisavalt infot. Meediaruumis orienteerumiseks tuleb aga alati olla allikakriitiline. Tõsi, ka sõltumatu meedia teeb vigu ja kajastab sündmusi puuduliku info alusel, aga alati tasub hinnata, kas konkreetne meediaväljaande võib olla kallutatud ning kes on konkreetse kanali omanik või rahastaja. Laiema pildi annab sündmuste jälgimine erinevatest infokanalitest, kusjuures hõlmatud võiksid olla sõja kõigi osapoolte kanalid ja ka rahvusvaheline meedia.

Skeptiliselt tuleks suhtuda klikinäljas väljaannete paanikat külvavatesse pealkirjadesse ja sotsiaalmeedias jagatavasse infosse, kus klikirobotite toel levib nii mõnigi valeuudis väga laialt. Seetõttu tuleks alati vaadata, kes on sotsiaalmeedias ühe või teise infokillu jagaja ning milline võib olla tema motiiv. Kui on võimalik, kontrollida fakte ja tarbida meediat tänases olukorras pigem mõõdukalt.

Kuidas ennast infosõja eest kaitsta?

Esiteks tasub mõelda, kas midagi meie enda, ettevõtte või organisatsiooni avaldatud infost saab meie vastu ära kasutada. Me ei pruugi sugugi tahtlikult jagada valeinfot, kuid kavalatel infosõdalastel pole palju vaja, et seda infot moonutada ja enda kasuks tööle panna. Teiseks tuleb kaitsta oma arvuteid ja IT-süsteeme, mis ilma piisava kaitsetakiiresti väärinfot levitava või küberründeid toime paneva zombide armeega (botnet) liidetakse.

Kuulikindlaid meetodeid infooperatsioonide tuvastamiseks ei ole, kuid kindlasti on kasulik iseseisev mõtlemine ja analüüsivõime. Selle juurde käib mõõdukas skeptilisus kõigi meediakajastuste ja sotsiaalmeedias jagatava info suhtes, et midagi ei võeta automaatselt puhta tõena. Mõistev tuleks olla meie inforuumist eraldatute suhtes, näiteks on meil terve hulk venekeelseid inimesi, kes on harjunud tarbima peamiselt Venemaa meediat. Kui keegi tutvustusringkonnast on kinni jäänud Vene propagandasse, tuleks võimalusel pakkuda talle kõrvale teisi infokanaleid ning selgitada, mis on ühe või teise osapoole motiiv info edastamisel. Häid taustateadmisi selleks saab Propastopi veebilehelt. Ainult nii hoiame ühiskonda ühtsena ega lase vaenul vohada, sest Ukraina konflikt on ilmekalt näidanud, kui oluline on üksteist hoida, toetada ja aidata.

Janar Randväli

Datafox infoturbe juht

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 02.04.2022.

Loe lisaks:

Aasta 2021 infoturbes: õngitsusründed muutusid keerukamaks, turvanõrkuste osakaal kasvas

SharePoint aitab automatiseerida puhkuste ajakava koostamise